Vhüüiiit!…

…vhüüiit!! Just selline heli kostus minuni pühapäeva ennelõuna paiku. Arusaamatu heli! Vaatasin ringi …ja sain aru, et heli tekitajaks oli abikaasa, kes tegeles mingite taimedega ca`50 meetrit eemal. Vaatasin tema suunas.. ta näitas eemale põllu peale… seal oli näha naabertalu poole liikuvat kogu..arvatavasti koera. Kurat! Kurat ja põrgu!!!
Järjekordne hulkuv peni!! Kus on me oma koer?!? Ah jaa, see oli koos abikaasaga.. Jälgisime selle peni liikumist.. Ümber naabertalu ja siis kadus see  punakas kutsa silmist.  No jah, eks neid ikka liigub, eriti kevadeti. Jälle mõni hooletu koeraomanik või hoovist lahtipääsenud koer.
Selline olukord tekitab muret. Ja mitte vähe. Sest kui oled oma koera õpetanud mitte jooksma uisa-päisa ringi ja mitte hulkuma, siis vabalt ja omapäi liikuvad koerad nullivad su töö suhteliselt kiiresti ära. Sest mis tekitavad koeras kõige suuremat huvi? Oma liigikaaslased. Vahet pole, kas emased või isased.
Järgmisel päeval märkasin seda sama koera oma hoovis.. Liikusin sõbralikult häälitsedes talle ligemale. Sain meetri kaugusele, siis koer taandus ja viskas sujuvalt varvast. Minu mõttes liikus idee see hulkuja siiski kinni saada.

Täna oli meie õues rohkem rahvast ja suitses grillipada. Küllap levis lõhna üle terve küla. Mingil hetkel oli meie ees koer:
Seesama koer! Noh, ta käitus suht sõbralikult, kuigi pisut kartlikult. Andsime talle head ja  paremat. Abikaasa võttis koera sülle ja marssis kohta, kuhu koer panna, et homme hommikul kutsuda varjupaiga rahvas talle järele.

Aga.. vahetult enne seda sai teda patsutatud ja selle käigus avastatud lugematul arvul puuke, need ära korjatud ja siis talle ka puugirohtu pandud, et vahest leevendab see olukorda. Loomulikult toitsime koera, mitte just lõhkemiseni, kuid piisavalt, jook on tal samuti saadaval…
Kaelarihm on pontul kaelas, kuid äärmiselt lõdvalt, tegime siis ühe augu juurde ja nüüd ei tule see üle pea ära. On kurb.
Kurb on see, et suhteliselt mõistlik koer, kena väljanägemisega, on lastud käest ära ja tõenäoliselt hoitud kuskil ketis päris pikalt, lihtsalt… on kurb. Sellisest koerast oleks saanud midagi enamat. Omanikud veel vahest ka saaksid.
Koer on…peaks olema inimese sõber? Poleks ju paha endale aru andes aru saada, et koera võttes on võetud endale vastutus. Keegi ju loodab inimese (meie)  peale. Olgu see siis kasvõi koer.

Kutsa, kes veetis  (vist mõne päeva) natuke aega varjupaigas, leiti omaniku poolt siiski üles! Kohast, kus meie ta leidsime, asus koera kodu umbes 30 km kaugusel ja ta oli “jalutanud” kokku kaks nädalat. Hea, et seekord lool õnnelik lõpp oli!

Õhus…

…on tunda müstikat … Peaaegu selges taevas (põhjapoolset serva kattis roosakashall pilveriba) sirasid tähed, need heledamad, edelapoolses taevaääres küttis kuu end üles… Seitsmes meel (küllap see siis olemas on) laskis tunda õhuvooge, kord paremalt, siis vasakult, jahedamat ja soojemat. Levib samblalõhna, kerget piparmünti ja basiilikusuitsu..
Edelatuule (tuuleks on seda küll raske nimetada, pigem õrn õhuliikumine) kosutusel tõuseb hõreda tähistaeva poole tulelohe:
viipab korraks sabaga…ja läinud ta oligi! Üle kuuselatvade kostub jahmatavalt mörisev sosin:” Ma tulen tagasiiii!”
Kolksuga avaneb katuseaken ja välja vaatab keegi arvatavasti ennenähtud:
Näidates käega suunda (ikka põhja poole) sähvatab akna vahelt luuakonts, kandes endal kangesti tuttavat kogu ja suundubki..aga mitte põhja poole, vaid lõkke äärde, tehes sädemete saatel paar tiiru ümber tulelondi. Siis peatub hetkeks, lüües lauale keermestatud korgiga kandilise pudeli. Meeltesse jõuab joovastavalt mesine käsk:” Joo siit!”
Võimetuna sellele vastu seista tühjeneb anum lõkketule pragina saatel, haarates maitsjaid üleni endasse…
Avan silmad ja vaatan ringi… Teisel pool tuld jagavad … naisterahvad (on nad nõiad või mitte, tont seda teab) vist kogemusi… neist pisut eemal vahib mind leegitsevate silmadega
elukas…. Sulgen uuesti silmad. Niisiis- ikkagi on nad olemas.. vist? Lootuses pettuda vaatan uuesti pilukil silmade vahelt… pilt polnud muutunud:
Nõiaelu, nõiaelu…

Musi..

..helistab:”Reedel läheb Rocki arstile.”
?!?!
:”Noh, on paras või viimane aeg lõikuseks!”
?!?!
:”Me ju rääkisime sellest, et on tarvis “ära teha”..”
:”Ah jaa… praegu on viimane aeg tõepoolest, suvel on liiga soe.”
Ja nii see läkski.
Koju jõudes magas “tehtud mees” väsinult päris pikalt, kuid enne õhtut oli juba jalul ja üritas oma torbikuga hakkama saada:
                                                                                      “Kui siit torbiku seest välja vaatan..
Eks see kohustuslik lisand teeb koera elu mõneks ajaks raskemaks, õnneks kohanevad nad ruttu ja saavad sellega kenasti hakkama. Vahel ajab ennastki naerma, nähes tulnuka moodi elukat põõsaste vahel nuuskimas .
Kuidas elu edaspidi minema hakkab – eks seda näitab tulevik.  Mitte, et me kutsa meeletu ringilaskja oleks, selle pärast võime päris rahulikud olla. Rohkem mõtleme sellele, et kas ka muidu meeldiv ja sõbralik käitumine kuhugipoole muutuma ei hakka.

Rocki ise on vist asjast juba teadlik:
Ega ta muidu sihukese pilguga vaataks:” Mida sa ka tead, sul kõik ju alles!”

Tühjad…

… aknad, katkised ruudud, pehkinud uksepiidad, paljud neist maha pudenenud, ukselingid tuhmunud.. Auklised katused, hallides toonides eterniit ajahambast puretud ja mõraline, kohati maha pudenenud. Viltused korstnad, mõned neist laiali pudenenud,mõni ümber vajumas. Sissevajunud katused, tavaliselt keskosast, mõne roostes ennastsalgava naela abil veel püstiseisvad sarikaotsad turritavad püstiselt taeva poole, nagu keskaegse linnuse ümber kaitseks paigaldatud piigiotsad. Samas seisukorras või veel halvemas on kõrvalhooned. Mõni puukuur on vajunud nii viltu, et ainult imesta – mille najal see veel koos seisab!
Talude juurde viivad teed on rohtu kasvanud- juba ammu pole seal keegi käinud, pole vihisenud vikat ega käinud inimese jalg. Vikat on roostes, vahest varre otsast äragi kukkunud, inimesed aga läinud igale poole mujale, kus loodetavasti pidi parem olema.
Selline oli valdav pilt eilsel sõidul läbi Kesk-Eesti. Igal sellisel paigal on oma lugu. Hmm, sisetunne ütleb, et need lood on nukrad..

Kevadel…

…tungib ninna kerget…võiks öelda “aroomi”, “hõngu” või midagi …aga  see ninnatungiv on kohe kindlasti rohkemat. Sinna mahub erk lindude sirtsumine, sooja päikese üürikesed kiirteheitmised, keltsa minek, lumesulavesi koguneb ojadesse ja vahel aurab neis üürikestes päikesekiirtes, väljasulanud peenardel rohetavad erksalt tärkama hakanud taimede lehed, pajuokstel kõhutavad esimesed urvad ja neile tuleb igal hetkel jõudsalt lisa, kassid mõnulevad madalatel katustel tuulevaiksetes nurkades, õhtud muutuvad pikemaks…. Ja toas toimub agar külvamine:

Rocki on abiks, seemned kipuvad küll nina külge kleepuma, aga ega sest lugu, keelega limpsti! üle nina ja asi korras !
Jajah, kevad, sõbrad, on käes.

Lumel on…

..imepärane omadus kokku hakata. Või kokku jääda. Ja siis saab sellest vormida-ehitada-meisterdada igatsugust stuffi, kes meist seda ei teaks! Täna sai täidetud iga-aastane tava teha mingi kuju või asi. Seni polnud võimalust sel lihtsal põhjusel, et polnud sula.
Alguses kühveldasin kokku ühe hunniku, millest mõne aja möödudes vorpisin sihukese asja:

Lumest on see parempoolne..keskmine on tehtud maasikavahust ja vahukoorest. Vasakpoolne on lihtsalt vigurvänt.

Siin ka üks pilt teise nurga alt tehtuna:

Lill muretult suunurgas..

Mõne aja pärast selgus, et mu memm tahab silda visata. Ta oli saanud natuke tahapoole kaldu ja hakkas selili vajuma. Mõne hetke pärast oligi tast saanud taas hunnik lund. Mis mõne aja pärast vormus selliseks kujuks:

Lumetigu

Musi tegeles samal ajal pisikeste jänkude valmistamisega:

Lumejänksid

Siis oli kuulda päris tugevat lume sahinat, pehmet mütsu ja kõik jäi taas vaikseks….
Läksime maja ette vaatama, mis seal sahises. Avanes sihuke pilt:

No mis sa kostad!

Teiselt poolt masinat läksid suured saapajäljed võpsiku poole…

 

 

Talvetaadi caputsiino.

Hommikutel on vahel üllatusi. Venitasin end Rocki “arktiliselt” külma nina puudutuse peale teki alt välja – koer annab nõnda märku laiskvorstidele, et aeg oleks nagu “põiele” minna.

Nojah, ega`s koer kummist ole ja pikalt selle teemaga oodata ei kannata.
Välisukse vahelt tungis ninna -19 kraadi! Prr! Paaripäevataguse -30-ga ei anna võrrelda, kuid …jahe siiski!
Paar sammu ja saadki teada maaelu võlusid… koer viskab vett… ja ega teisedki niisama seisa ! Ikka lumme..!
Lased pilgu samaaegselt unistavalt ringi käia ja märkadki..ilu enda ümber:

Rocki ajas kõrvad eriliselt kikki.. see tähendab tavaliselt, et koer on midagi ebatavalist kuulnud-haistnud-näinud. Meie puhul pole vaja palju mõistatada – kitsekari silkas mõnekümne meetri kaugusel üle külavahetee… Vahel seisatasid teel ja supsti! jälle võpsikusse! Rocki üritas jahimeheks hakata, kuid õnneks kuulab ta sõna ja seekordki jäi see vaid ürituseks.
Jahedus puges juba naha vahele.. ega midagi, silkame tuppa, üks tass kuuma kohvi ei teeks paha.. Silmanurgast, enne välisukse sulgemist, märkasin, et Talvetaadulgi pole midagi tassikese capputsiino vastu:

Kahekümnendal sajandil….

…ümbritseb meid kõikjal elektroonika. Kuhu oma pilgu suunad, seal elektroonika vastu vahib. Olgu siis varjatult või mitte.
Au ja kiitus elektroonikale, teadusele ja tehnikale!
Ilmus me perre pildiraam. Elektrooniline. Abikaasal on kena komme enne tehnika kasutuselevõttu läbi lugeda kasutusjuhend. Nii ka selle pildiraami puhul. Esialgu selgus, et pilte ehk infot ei saa raami laadida ei millegi muu abil, kui ainult mälukaardiga. Sai muretsetud mälukaart. Laadisime pildid peale. No esmalt ei tulnud sest midagi välja, sest tark elektroonika nõudis mälukaardi formaatimist. Kasutusjuhend kätte – no ei poolt sõnagi sellest. Formaatimise valikutest pakuti NTFS ja FAT-i ja FAT 32-te või midagi sarnast valikut. Lootes katse-eksituse meetodile valisime selle esimese… No ei midagi… Siis teise… kah ei midagi… Alles kolmanda valikuga jäi pildiraam rahule !
Miks peab käima läbi sellise kadalipu? Kui me oleks veel asjatundmatud ja nii edasi, mis valikud meil oleks? Tehnika nurka visata arvates, et see on rikkis? Ennast lolliks tunnistada ja loobuda? Käia parandustöökodade vahet? Miks ei võiks kasutusjuhendis olla juttu sellest formaatimisest, missugust valikut tehnika toetab ja mida mitte jne? Kellegi poolik töö…
Hakkas undama graafikakaardi jahutusventilaator. Võtsin selle kaasa ja läksin uut otsima. … Et ma sinisilmne olen, seda ma juba aimasin. Aga et asjatundmatu tehnikamüüja ei oska midagi muud soovitada, kui et vahetada välja terve graafikakaart… .
Maksab kõigest 30 euri.
Ma saan aru, et kui trumm läks, mingu siis ka pulgad, aga kui läks üks pulk, miks peaks välja vahetama terve komplekti?
Miks peab ajama sinisilmsele kliendile veel sinisilmsemat kägu alternatiivse lahenduse puudumisest?
Lisaks leidus lahendus teises kaupluses hinnaga 2,80 euri. Ok, see ei istu 100%-liselt vana vendi asemele, kuid õige väikse modifitseerimisega sai see puudus kõrvaldatud. Noh, pistik tuli ka ümber joota.
Lahendus leitud ja asi korras, mõtteis mõlgub mõtteid ahtast silmapiirist, mõtlemisvõime piiratusest ja vahest proffessionaalsuse puudumisest. Küllap see tuleb, küll tuleb…

Naljakas asi on…

…. see kleepsude teema. Kel vähegi tahtmist on, see saab kleepsu. Või kui ka ei taha, ikka saad kleepsu. Viimasel ajal vähemalt küsitakse, kas kogute või mitte.
Noh mõned ikka koguvad. Meil kogunes tasapisi Bauhofi omasid, seal on terve aasta jagatud-jahitud Philipsi kodutehnikat. Ega need kleepsud väga lihtsalt kogune, kui ehitusega ei tegele. Aga kui kogunevad, siis vajaliku arvu täis saades saab teha valikuid.
Ühel päeval saime täis. 40 tükki. Siis läksime valikuid tegema. Raske oli. Sest valida oli, mille seast. Kõike muud me vähemalt teadsime, aga huvitav asjake tundus olevat elektriline lauagrill. Ei osand esialgu midagi öelda, aga lootused olid kõrged.
Proovisime ära. Igatahes töötas. Ja vorstid küpsesid vägagi ruttu.
Proovist innustust saades otsustasimegi oma jõululaua katta grillitud lihatoodetega. Ja just värskelt, laua kõrval grillitud toodetega. Valikus olid verivorstid, naturaalsooles grillvorstid, kaelakarbonaadist lõigat maitsestatud grillliha ja hakklihast kotletitaolised asjad, ka kartulit. Kõik valmisid imehästi, kiirelt ja maitsvalt.
Laua ümber oli istumas kümme inimest ja kõik said oma jao õigeaegselt kätte! Väike aga tubli asjake! Soovitame soojalt kõigile, kes grillida harrastavad – see asjake on kindlasti abiks aastaringi.

Karaoke…

…on üks huvitav asi. See mõte tekkis, kui sõber Peeter kaebles, et kui toimub seltsislaulmine, siis piinab suuremat osa tegelastest sõnade mitteteadmine. Muidu nagu undaks hää meelega, aga ..no mida ei tea, seda ei tea. Ja mälu ei paranda ka erinevate vedelike manustamine, pigem vastupidi .
Mõeldud-tehtud! Kui see aparaat meile saabus, siis muidugi proovisime ta ka kohe ära. Alguses oli harjumatu.
Igasugused nipid said selgeks aja jooksul. Eks harjutamine teeb meistriks.
Jõuluõhtul said meie maja memmed kah selle nalja ära proovida. Eks noored lõid kah kaasa. Vahel oli naljakas vaadata, kuidas alguses laulis üks kõvasti ja teine valesti. Pärast oli see jälle vastupidi… Igatahes oli lõbu laialt ja lõõritamist sarikavahed täis varaste hommikutundideni.
Kui kellelgi vaja head ajasisustamisvormi, siis karaoke on selleks igatahes igati asjalik ja lõbus asi. Peaasi, et plaate jaguks.

Sügis, see eelmine…

…oli nagu sügis ikka. Lehed langesid ja sageli puistas vihma. Mitte miski ei viidanud sellele, et SEE sügis kavatseb pikalt-laisalt Eestimaal vedeleda ja ei tee märkamagi õige aja saabumisel minema lohistada oma vettinud mantlihõlmu. Paras peavalu ja küüntenärimise aeg põllumeestele. Teisalt – selline pehme talvealgus võimaldas veel tegemata töid lõpetada. Kuid mida sa lõpetad – üks lõpeb – järgmine kohe ootamas. Nii võiks selline nullkraadiligidane talv kevadeni kesta ja ikka ei saaks tegemised otsa…
Igatahes, kui miski muu otsa ei saanud, siis aasta lõppes ikkagi õigel ajal. Hea seegi. Siin pold pikalt venitamist. Kärts-mürts, paugud vastu taevast, pudelipõhjad samuti ja käes see uus ongi! On`s see parem?  Tuleb ta etem? Kui mitte endal, siis vähemalt teistel võiks kõik õnnestuda. Loota tahaks ja tibusid loetakse ikka sügisel. Hmm, nagu aasta sügisel lõpeks..
Seni aga teeb see talv meiega trikke, koergi ei taha väljas plögases lumeseguses poris hullata.

Mullamuti lõks ja mullamuti püüdmine.

Mullamutt on üks igavene …mullamutt! Ajab aedniku ja mitteaedniku juuksed halliks ning vererõhu lakke. Kui näed hoolitsetud peenras mustavat hunnikut kõrgumas. Ja just selle haruldlase lille või põõsa on ta sunnik üles lükanud!
 Ma ei hakka siia lisama pilte erinevatest mullamutihunnikutest, kes siis neid ei teaks.
 Kevadel muretsesime ühe elektroonilise “piiksuja” muttide rõõmuks. Piiksus kah, alguses päris agaralt ja koos isetehtud tuuleveskiga, mis samuti vibratsiooni tekitab, sai üks suurem muruplats ja lillepeenar puhtaks. Kuni see piiksuja ära väsis. Ei aidanud patareide vahetus ega niisama togimine, töötab, aga nii nõrgalt, et mullamutt oli ühe hunniku otse piiksuja kõrvalt üles ajanud. Tuuleveskikene töötab aga ainult siis, kui on tuult…
 Kolme päeva eest võtsin mõned head aastat tagasi ostetud mutilõksud, kaks tükki. Suundusin hunnikute juurde ja valisin hinnanguliselt sellise, mis asetses keskemal, mitte ääres. Kaevasin lahti, pikerguliselt, käikude suunas, mis, muide, on läbivad, nagu metroo .

Tegin mõlemaid käiguavausi pisut suuremaks, et lõksurõngas käiku mahuks.

Ülemisel pildil vasakpoolne on vinnastatud, parempoolne veel mitte.
Siis vinnastasin lõksud ja pistsin sinna sisse. Sellel pildil on hästi näha lõksu rõngas  ja heledam päästik- sinna rõnga sisse sõidab mutt, kes tuleb mööda käiku, ajades enda ees tavaliselt mingit kogust mulda, lükkab kas siis mullaga või ninaga päästikut, mis vallandab ülemise lõksukeele. See langeb naksti alla ja muti “rong” ongi “kraavis”.
Ühe ühele poole ja teise teisele poole.
Sest ei tea, kummalt poolt mutt järgmiseks tuleb. Siis katsin käigu vana keraamilise plaadiga.
Selleks võib ka lauajuppi kasutada vms. Siis ajasin mulla plaadile laiali ja patsutasin kinni.

 Kogu tööd peaks tegema kinnastes, mitte paljakäsi, siis ei jää lõhnu külge.
 Kinni ajasin ka veel mõned ligilähedased hunnikud, kuid mitte kõiki.
Mullamutile on äärmiselt tähtis, et käigud saaks õhutatud. Kui õhuvahetus on häiritud, siis ta tuleb kontrollima, milles asi. Ja sõidabki oma “metrooga” otse lõksu.
Ei ole mõtet lahti kaevata kõiki hunnikuid, piisab kahe lõksu paigaldamisest ühe hunniku alla. Vaikus püsib seni, kuni avastate kuskil uue hunniku. Ei ole mõtet ootama jääda uute “metroojaamade” tekkimist, vaid värske hunniku alla kohe lõksud panna, nii on kahjud kõige väiksemad.
 Järgmisel hommikul on põnevust kuhjaga, sest ei tea ju, kas saak on lõksus!
 Mul on tavaliselt ämber kummuli selle koha peal, kus lõksud sees on:

Ämber maha ja kaevama… Avaneb selline pilt:

Plaatide eemaldamisel avaneb selline pilt:

Lõksud saagiga välja tõstetud:

Saak lõksust välja ja uusi mutimullahunnikuid otsima! Kui pole, siis tuleb jahis vaheaeg. Kuni uute hunnikute tekkimiseni. Seniks saab nautida hunnikuvaba aeda.

Täna võtsin

 ….kasvuhoones maha kaaluprobleemide ja suurushulluse käes vaevlevad tomatid:

Tomatihärrad

Juuresolev tikutoos on tunnistajaks. et vaevu mahtusid neli põrakat sülle ära…
 Käegakatsutav tõestus sellest, mida suudab korda saata üks labidatäis kanasõnnikust läbiimbunud mulda, mis sai auku visatud istutamisel.

Metalli on…

..maa seest tulnud ja tuleb veelgi. Juba üle kuuekümne aasta leitakse lõhkeaineid ja muud ohtlikku kraami. Sellise kraami avastamisel on kõva sõna öelda igasuguste metallidetektoritega mööda eestimaad ringiuitavatel meestel/naistel. Sest nemad just otsivad metalli ja satuvad kõige sagedamini ka laskemoona otsa. Tänud neile, sest seeläbi muutub me kodumaa aina ohutumaks paigaks. Meile ja meie lastele. Tänu ühele sellisele sellile on meie õuele jõudnud ka üks teistmoodi metallitükk, nimeks IHC 3,0HP. Ehk “international Harvester Company” toodang.
Vedeles päris pikka aega põõsa all, kuni vajus mulda. Sealt me tema välja sikutasime. Viimaseks kasutajaks oli vahest mõni rehepeksumasina ringiajaja. Hit and miss – nii kutsutakse seda laias maailmas. Pauk ja postivahe – nii tunnevad teda meil mõned. Või lihtsalt Deering.

Selline on siis see riist. Väga lihtsate tööpõhimõtetega ja väga roostes. Midagi sai juba lahti harutatud, midagi tuleb kangutada, midagi kannatlikult leotada.
Kinnikeevitatud karter annab tunnistust sellest, et vanake on mingil ajal endast kõik andnud ja rohkemgi veel, mis viis kepsu katkemiseni. Keegi lukksepp on selle koos keevitajaga siis taas ära lappinud, kaane, kena kumera kaane peale meisterdanud ning kinni kruvinud. Arvatavasti siis jätkus mootori töö….
 Kui meil on õnne, siis hakkab see asjandus taas käima, kas ta ka tööd tegema hakkab – seda näitab tulevik.

Kolm aastat…

..meeles ja keelel mõlkunud mõte sai täna teoks! Majaga ühenduses olev ja võiks ka öelda, et peaaegu sama katuse all olev ruum sai uue korraliku põranda! Soojustuse ja vesiküttekaabliga! Algselt oli selle ruumi eesmärk laut. Kuid laudana pole ta kunagi eriti töötanud, oli vaid mingi lühiajaline viiv, kus seal üks hobune ja mõned väiksemad pudulojused sees olid. See aeg oli üle kümne aasta tagasi.

Võrk maas ja voolik kinnitatud!

Betoon paigas nagu nipsti!

Kopteritega müdistamine käib…

Veel natuke madistamist..

Ja valmis ta ongi!
 Nii kummaline on tunne, kui praegu sel käia – koos tasandus- ja soojustuskihtidega tõusis põrandapind ikkagi oma 28 cm ülespoole.